DIGIDIABEET. Kui tehnoloogia väsitab rohkem kui haigus
Kas sa oled tundnud, et insuliinipump või glükoosisensor, mis pidi sul aitama tervisel silma peal hoida, hakkab hoopis väsitama? Sensor piiksub öösel või päeval ja tavaliselt kõige ebasobivamal ajal. Aeg-ajalt märkad, et seadistamised, kõikvõimalike andmete sisestamine ning graafikute ja trendide jälgimine hakkab muutuma lisatööks. Sa tahaks lihtsalt rahu. Kas sa oled tehnoloogiast väsinud?
Seda nähtust on hakatud nimetama erinevate nimedega: alarm fatigue, device burnout, tech overwhelm, digital burden, digital diabetes distress.
Meie kutsume seda lihtsalt digidiabeediks.
Miks digidiabeet?
Inimene ei väsi haigusest – ta väsib sellest, kuidas haigust tuleb kontrolli all hoida. Väsib piiksumisest, graafikutest, andmetest, nende tõlgendamisviisidest, arvutamisest, mõõtmistest, süstimisest jne. Väidetavalt teeb diabeetik kuni 180 raviotsust päevas!
Võib olla oled kuulnud mõistest diabeediga seotud stress (ingl. k. diabetes distress)? On olemas lausa DD-skaala (DDS), millega hinnatakse vaimset toimetulekut igapäevase ravi planeerimise, sotsiaalse surve, hüpo- või hüperglükeemiaga või tüsistustega seotud hirmude ja läbipõlemisega. Digidiabeet ehk see surve, mille panevad diabeetikute õlule erinevad tehnoloogilised abivahendid, on samuti üks faktor diabeediga seotud stressi, läbipõlemise või isegi depressiooni tekkes.
Digidiabeet ei ole ametlik diagnoos. See ei ole midagi, mida arst retseptile kirjutab. Aga see on midagi, mida tunnevad paljud inimesed, kes kasutavad pidevat glükoosimonitooringut (CGM ehk Continuous Glucose Monitoring), insuliinipumpa või mõlemat.
Miks me sellest nüüd räägime?
Veel 10 aastat tagasi ei olnud võimalik iga 5 minuti järel teada, milline on su veresuhkur. CGM-tehnoloogia on teinud tõelist revolutsiooni, aga sellega on kaasnenud ka uus nähtamatu koormus. Kui sa oled kunagi püüdnud magada, kui telefon piiksub, või olnud masenduses, kui su laps on nutma hakanud, sest koolitunnis sai pumba aku tühjaks, siis see on lisakoormus, millega diabeetikud peavad tänapäeval arvestama.
Ka sul võib olla digidiabeet, kui:
- sa lükkad seadme uuendamist edasi, sest ei jaksa mõelda selle seadistamisele;
- sa ei ava enam rakendust — mitte sellepärast, et kõik on korras, vaid seda kõike on lihtsalt liiga palju sinu mõne üksiku vaba hetke jaoks;
- Sa ei räägi oma arstile täit tõtt, sest ei taha kuulda järjekordset “pead rohkem jälgima”;
- Sa tunned, et pead hakkama saama, kuigi kurnatus pressib sind maadligi.
Digidiabeet ei ole häbiasi. See ei ole nõrkus ega virisemine. See on inimese loomulik reaktsioon pidevale koormusele.
Kas sensorid ja insuliinipumbad on siis halvad?
Me oleme harjunud, et suuremad tehnoloogilised läbimurded — nagu nutitelefonid, internet või AI — on andnud meile vabaduse. Nad on kõrvaldanud tüütud kohustused ja toonud asemele mugavuse, meelelahutuse või automaatika. Doomscrollingu ja nunnud kassipildid. Glükoosimonitooring ja insuliinipump teevad küll osa tööd meie eest ära, kuid nad tõstavad ka koormust ja lisavad ülesandeid: jälgi, tõlgenda, seadista, reageeri, vasta. Piiksud, veateated, kalibreerimised jne.
Me ei räägi digidiabeedist sellepärast, et seadmed oleks halvad. Vastupidi. Sensorid ja insuliinipumbad on ilmselt parimad asjad, mis viimase 10-15 aasta jooksul diabeediravisse on jõudnud. Nad on andnud inimestele rohkem turvatunnet, aidanud paremini veresuhkrut hoida, vähendanud tüsistusi ja muutnud elu vabamaks. Mitte täiuslikuks — aga paremaks.
Siin on vaid mõned näited erinevatest uuringutest:
- tänu sensoritele või insuliinipumbale paranevad HbA1c näidud;
- kuni 90 minuti võrra päevas suureneb aeg, mil glükoosinäidud püsivad sihtvahemikus;
- tõsiseid hüpoglükeemiajuhtumeid on oluliselt vähem;
- üle 60%lapsevanematest väidab, et nad suudavad hallata lapse diabeeti palju kindlamalt.
Kui sa oled kasutanud CGM-i või pumpa, siis sa tead, milline kergendus on, kui seadmed töötavad su eest. Sa tunned, et sina kontrollid diabeeti, mitte vastupidi. Mõnel päeval tänad sa neid vidinaid kogu südamest. Aga mõnel teisel päeval mõtled, et peaks tagasi pöörduma mittepiiksuvate testiribade ja insuliinipeni juurde.
Aga tea, et kui sul on vahel raske, siis sa ei ole üksi. Ja see ei tähenda, et sa ei saa hakkama. See tähendab, et sa oled inimene, kes maadleb diabeediga. Nagu ka ülejäänud 589 miljonit diabeedipatsienti kogu maailmas.
Järgmisel korral räägime diabeediseadmetega seotud läbipõlemisest ja hirmudest.