DIGIDIABEET. Kui väsimus muutub läbipõlemiseks. 2. lugu
Esimeses digidiabeedi loos kirjutasime, kuidas pidev piiksumine ja andmete rohkus võivad muutuda koormaks. Aga miks see tunne tekib? Miks võib tehnoloogia, mis peaks turvatunnet lisama, lõpuks meid hoopis kurnata ja isegi hirmutada? Vastus peitub ajus.
Miks aju väsib alarmidest?
Iga kord, kui sensor annab märku, aktiveerub ajus amügdala, mis paneb meid muuhulgas ka ohule reageerima. Evolutsiooniliselt on see kasulik: parem karta kui kahetseda. Aga kui ohusignaale tuleb liiga tihti, siis aju lihtsalt enam ei jaksa. Tekib nn alarmiväsimus (alarm fatigue) – nähtus, kus inimene ignoreerib alarme (sh ka olulisi), sest nende üleküllus tekitab väsimuse. See ei puuduta ainult diabeetikuid ja sensorikasutajaid.
- Intensiivravi osakondades kuulevad arstid ja õed sadu alarme päevas. Uuringud näitavad, et lõpuks jõutakse reageerida vaid vähestele ja nii võib ka mõni kriitiline häire jääda tähelepanuta.
- Sama kogevad lennujuhid ja piloodid, kelle ekraanid ja häiresüsteemid võivad pidevalt piiksuda. Kui kõik tundub olevat kriitiline, siis lõpuks ei tundu miski eriliselt kriitiline olevat.
Kui isegi arstid ja lennunduse professionaalid võivad alarmidest väsida, siis pole ime, et sensorikasutaja tunneb sama. See ei ole nõrkus, vaid inimaju normaalne kaitsemehhanism.
Andmete üleküllus ja otsustusväsimus
Sensorid pakuvad iga viie minuti järel uut numbrit. Mõnele annab see kindlustunde, aga paljude jaoks tekib tunne, et nad peaksid kogu aeg midagi otsustama. Insuliini? Suhkrut? Kui palju ja mida? Aga kuidas pärast? Mis näit siis on, kui… Psühholoogid nimetavad seda otsustusväsimuseks – kui iga uus number nõuab hinnangut ja valikut. Pikapeale muutub aju tuimaks.
Eesti küsitlus kinnitas nähtust
AB Medical Group viis 2025. aasta augustis Eestis läbi väikese sensorikasutajate küsitluse. Tulemused olid kõnekad:
- pooled kasutajad kuulevad sensorilt üle viie alarmi päevas;
- kolmandik tunnistas, et tunneb vaimset kurnatust;
- iga kümnes on mõelnud seadme kasutamisest loobuda;
- üle poole on viimase kahe aasta jooksul brändi vahetanud, peamiseks põhjuseks seadme töökindlus ja tulemuste usaldusväärsus.
Need numbrid ei räägi ainult tehnoloogiast, vaid inimestest, kelle aju on pidevas valvelolekus ja vajab puhkust.
Hirmud, millest harva räägitakse
Kui aju on pidevalt pinges, tekivad hirmud, mis ei pruugi tunduda ratsionaalsed, aga on siiski väga tõelised:
- mis siis, kui seade veab alt just siis, kui seda kõige rohkem vajan;
- kas ma olen halb patsient, kui ma ei jõua kõike pidevalt jälgida;
- kas ma olen muutunud liialt sõltuvaks;
- kas mu pere väsib mu piiksuvatest öödest või kua ma jaksan oma lapse seadet jälgida?
Isegi kui tehnoloogia on usaldusväärne, ütleb aju: “piiks tähendab ohtu.” Seepärast ei kao hirm täielikult kuhugi.
Kokkuvõte
Digidiabeedi läbipõlemine ja hirmud ei ole nõrkuse märk, vaid täiesti normaalne ajureaktsioon pidevale stressile. Sama juhtub intensiivravis töötavate arstide ja lennujuhtidega – kui signaale on liiga palju, siis inimene väsib.
Küsitlus näitab, et see on päris kogemus ka Eestis. Kuid väsimus ja hirm ei pea olema alatasa kestev seisund. Järgmises loos vaatame, milliseid samme on võimalik teha, et vähendada otsustusväsimust ja leida taas tasakaal tehnoloogia ja igapäevaelu vahel.