Digidiabeet on kohal ka Eestis: turvatunne sõltub seadme töökindlusest.
2025. aasta sügisel viisime läbi lühikese küsitluse, milles osales 265 inimest. Palusime neil hinnata oma glükoosisensori kasutuskogemust – kuidas seda valitakse, ning kuidas seade neid aitab või koormab.
Küsitluses selgus, et 30% vastanutest valis glükoosisensori eelkõige meditsiinitöötaja soovitusel. See näitab, et patsiendid toetuvad sensori valikul peamiselt professionaalsele soovitusele, mitte reklaamile ega hinnale, mida peeti kõige vähem oluliseks.
Digidiabeet – mis see on ja miks see tekib?
Rahvusvahelises kirjanduses kasutatakse selle kohta termineid nagu diabetes distress, diabetes burnout, digital burnout ja alarm fatigue. Eesti keeles võib seda kirjeldada sõnaga digidiabeet – vaimne koormus, mis tekib tehnoloogiast endast, mitte haigusest.
Diabeediga inimene teeb mõnede uuringute järgi päevas koguni kuni 180 väikest raviotsust. Kui sellele lisanduvad pidevad märguanded, graafikud, numbrid ja nende tõlgendamine, on täiesti loomulik, et aju väsib. Ja kui seade ei tööta stabiilselt või ei ole selle kasutamine mugav, süveneb see väsimus veelgi.
Alarmid: turvalisus, mis võib muutuda koormaks
Meie küsitlus näitas, et enam kui pooled kasutajad kuulevad oma sensorilt päevas vähemalt 4–5 alarmi, ja umbes kolmandik 2–3 alarmi. Vaid 18% said alarmi kord päevas või harvem.
Selline maht paneb kasutajale paratamatult suure koormuse, mistõttu:
- 43% on mingil hetkel välja lülitanud kõik alarmid peale hüpo- ja hüperglükeemia hoiatuste;
- 20% lülitab alarme tihti või sageli välja;
- samal ajal hindab 60% alarmide juures seda, et need annavad vajalikku infot.
Siit joonistub välja tuttav muster: alarmsüsteem, mis on loodud turvalisuse tagamiseks, tekitab mõnel päeval hoopis väsimust ja ärevust. Seda tunnistas 22% vastanutest.
Andmete rohkus ja otsustusväsimus
Küsitlus näitas, et inimesed kasutavad andmeid väga erinevalt:
- 46% analüüsib andmeid iga alarmi ppuhul või vähemalt kord päevas;
- 40% kord nädalas;
- umbes 15% ainult arsti vastuvõtul või üldse mitte.
See ei tähenda hoolimatust. Pigem näitab see, et osa inimesi tunneb end andmete hulgas ülekoormatuna või ei oska neist enam midagi järeldada. Psühholoogias nimetatakse seda otsustusväsimuseks – kui iga number nõuab hinnangut ja valikut, aga aju ei jõua enam reageerida.
Üks kolmandik vastanutest tunneb digidiabeedi sümptomeid
Küsitluses ütles 33%, et glükoosimonitooring on neid vaimselt väsitanud. 9% on isegi mõelnud seadme kasutamisest loobumisele. See on märk sellest, et inimene on jõudnud oma võimete piirile – sageli mitte haiguse, vaid seadme tõttu.
Mida need tulemused kokkuvõttes näitavad?
Glükoosimonitooring annab turvatunde ainult siis, kui seade töötab stabiilselt ja selle kasutamine on mugav.
Kui alarmid muutuvad liiga sagedaseks või andmete analüüsimine ebakindlaks, tekib väsimus – seda kogeb juba kolmandik kasutajatest. Digidiabeet ei ole diagnoos ega haigus, vaid märk sellest, et tehnoloogia võib sama palju aidata kui koormata.
Diabeedipäev on sobiv hetk mõelda, kas sinu praegune seade toetab sind nii, nagu sa vajad. Kui alarmid või andmete rohkus muutuvad koormavaks, räägi oma arstiga. Mõnikord piisab seadete kohandamisest, mõnikord tuleb valida seade, mis sinu harjumuste ja kogemustega paremini sobib