Diabeedi ajalugu ulatub aastatuhandete taha. Diabeeti kui haigust on ajaloos esimest korda maininud 
vanad egiptlased üle 3000 aasta tagasi. Diabeedi sümptomitena tõid nad välja suurenenud urineerimisvajaduse, joogijanu ja kaalukaotuse. Loomulikult ühtegi tõsiseltvõetavat ravi tol ajal ei olnud, kuid egiptlased soovitasid tarbida rohkem täisteratooteid või üldse teravilja. Pole paha soovitus isegi tänapäeva teadmisi arvestades.
Mõiste „diabeet“ võttis kasutusele 1. sajandil m.a.j. arstina tegutsenud kreeklane Aretaeus Kapadookiast, kes kirjeldas detailsemalt ka selle haiguse tunnuseid. Tõsi, ta oletas ekslikult, et diabeet on pigem põit ja neere mõjutavate haiguste tagajärg. Aretaeus oli ilmselt päris hea ja tähelepanelik arst, kes lisaks diabeedile pani kirja ka epilepsia, astma, kopsupõletiku, teetanuse, emakavähi, tsöliaakia ja mitmete psüühikahäirete sümptomid. Tol ajal soovitasid kreeka arstid diabeedi puhul teha kehalisi harjutusi, võimaluse korral … hobuse seljas. Sellest ajas pärinevad ka esimesed nõuanded sobiva dieedi valimiseks – nad soovitasid koos tarbida piima ja süsivesikuid (nt piima riisiga), lisaks ka seemneid, oopiumi, tubakat, kriiti, rohelisi köögivilju, veiseliha ja lammast. Üsna kasulikuks peeti ajutist paastumist, aktiivsemat liikumist, stressi vältimist, massaaži, aga ka siidist eseme kandmist ümber kaela.
Nii vanas Roomas kui Kreekas oli seega diabeet arstidele tuntud haigus, kuid ilmselt esines seda üsna harva. Üks Rooma arstidest on täpsustanud, et oma eluajal oli ta näinud vaid kahte inimest selle haigusega.
Indias tunti diabeeti kui haigust samuti väga ammu, nemad kutsusid seda meeuriini haiguseks. Diabeedi diagnoosi panemiseks tegid india arstid lihtsa „kliinilise testi“ – kallasid maha sortsu patsiendi uriini ja kui sipelgad kiiresti sellele ligi tulid (st uriin sisaldas rohkem suhkrut), siis järelduste kohaselt oli tegemist diabeediga.
Diabetes mellitus sõnapaaris tähendab ladinakeelne mellitus „meest võetud“, „mesine“. Diabetes on sõnana pärit kreeka keelest (siphon) ja tähendab läbi laskma, viidates tihedale urineerimisvajadusele.
5. sajandil osati Hiinas ja Indias juba vahet teha 1. ja 2. tüüpi diabeedil. Tõsi, see polnud veel kuigi teaduslik lähenemine, sest üheks oluliseks eristuse aluseks oli … patsiendi rikkus. Nimelt esines 2. tüüpi diabeeti selle aja arstide tähelepanekute kohaselt rohkem rikastel ja samal ajal ka ülekaalulistel inimestel. Arvestades seda, et 5. sajandil oli inimestel ligipääs toidule ja ka suhe toiduga teistsugune kui 21. sajandil, siis võis sellel arvamusel ka tõepõhi all olla. Jõukal inimesel oli kindlasti võimalust rikkalikult süüa ning ilmselt liikusid nad ka vähe, sest kogu füüsilise töö tegid ära teenrid.
Keskajal peeti diabeeti neeruhaiguseks ning alles 18. sajandi lõpul osati seda seostada kõhunäärme ehk pankreasega. Samasse aega jäi ka taasavastus, et diabeedihaigete uriin sisaldab tõepoolest rohkem glükoosi. Arstid teadsid, et diabeet võib olla mõnedel surmav, kuid teistel krooniline ning oskasid seega vahet teha 1. ja 2. tüüpi diabeedil. Sel ajal suri inimene diabeedi esimeste sümptomite ilmumisest alates nädalate või kuude jooksul, sest insuliini veel ei tuntud.
Insuliin on alles üsna lühikese ajalooga – tema sünniaastaks loetakse 1921. aastat, kui Frederick Banting ja Charles Best suutsid kariloomadelt eemaldatud kõhunäärmetest toota insuliini. Võttis veel veidi aega, kuni eraldatud insuliini suudeti puhastada tasemeni, et ta inimesele ohutu ja efektiivne oli. Insuliini avastamine pälvis 1923. aastal ka Nobeli meditsiiniauhinna.
Kanadas Londoni nimelises linnas on Bantingule pühendatud väljak, kus põleb nn Lootuse tuli (Flame of Hope), mis kustutatakse alles siis, kui diabeedile on leitud ravi.