Miks pannakse glükoosisensor tavaliselt õlavarre tagaküljele?

Miks näeb glükoosisensorit kõige sagedamini just õlavarrel? Põhjus pole ainult kasutusmugavuses. Õlavarre tagaküljel on paljudel inimestel piisavalt nahaalust kude ning sensor on seal suhteliselt hästi kaitstud igapäevase hõõrdumise ja liikumise eest. Kõige tähtsam on aga see, et tootja on sensori täpsust ja ohutust just selles piirkonnas uurinud.

Sensor ei mõõda glükoosi verest

Glükoosisensor ei ulatu veresoonde ega mõõda glükoosi otse verest. Naha alla jääb väga peen ja painduv mõõteosa, mis määrab glükoositaset rakkudevahelises ehk interstitsiaalses vedelikus.

Mõõteosa peab jõudma läbi naha nahaalusesse koesse, kuid mitte liiga sügavale lihasesse. Lihases võivad liikumine, koe kokkusurumine ja verevarustuse muutused sensorit rohkem mõjutada. Paigaldamine võib olla ka valusam ning põhjustada veritsust või ärritust.

Õlavarre tagakülg on paljude inimeste jaoks hea kompromiss:

• seal on tavaliselt piisavalt pehmet nahaalust kude;
• piirkond on suhteliselt tasane ja eemal liigesest;
• nahk ei veni ega paindu seal pidevalt;
• sensor ei jää vöökoha või püksiserva alla ning segab vähem riietumist ja igapäevatoiminguid.

See ei tähenda, et iga koht õlavarrel sobib võrdselt hästi. Väga kõhnal või lihaselisel inimesel võib nahaalust kude olla vähe. Sensorit ei tasu panna ka täpselt sinna, millele inimene magades toetub.

Tugev surve võib sensori näitu häirida. Kui inimene lamab sensori peal, võivad kohalik verevarustus ja glükoosi liikumine koevedelikus muutuda ning sensor näidata järsku langust, mida veres tegelikult ei ole. Seda nimetatakse survest tingitud valemadalaks näiduks ehk compression low’ks (Mensh jt, 2013).

Kas õlavars annab alati kõige täpsema tulemuse?

Ei. Üht universaalselt parimat kandmiskohta kõigi sensorite jaoks pole olemas.

Ühes uuringus kandsid 14 täiskasvanut sama tüüpi sensorit korraga kõhul ja õlavarrel. Mõõtetäpsus oli mõlemas kohas sisuliselt võrdne: MARD oli kõhul 12,3% ja õlavarrel 12,0%. Teise sensori uuringus, kus 23 inimest kandsid seadet õlavarrel, reiel ja kõhul, oli reie tulemus õlavarrega sarnane, kuid kõhul halvenes täpsus eriti teisel kasutusnädalal.

Seega ei saa koostada üldist edetabelit, kus õlavars on alati esimene, kõht teine ja reis kolmas. Tulemus sõltub konkreetsest sensorist, selle mõõteosa ehitusest, sisestusnurgast ja -sügavusest, signaali töötlemise algoritmist, kehaehitusest ning sellele piirkonnale avalduvast liikumisest ja survest.

Mida sa sensorinõelast võiksid teada?

Igapäevases kõnes öeldakse sageli, et sensori nõel jääb kaheks nädalaks käsivarde. Tegelikult tuleb eristada kolme asja:

• Sisestusnõel ehk juhtnõel läbib naha ja viib sensori mõõteosa õigesse kohta. See tõmmatakse aplikaatorisse tagasi või eemaldatakse kohe pärast paigaldamist.
• Sensori mõõteosa on peen ja painduv ning jääb naha alla glükoositaset mõõtma.
• Sisestussügavus näitab, kui sügavale mõõteosa ulatub. See ei pruugi olla sama mis sisestusnõela kogupikkus.

Kas nõela pikkus on oluline?

Jah, kuid kasutajal pole seda vaja valida: nõela pikkus, sisestusnurk, liikumisteekond ja kiirus on aplikaatori ehitusega ette määratud.

Nõel peab olema piisavalt pikk ja jäik, et läbida nahk ning viia painduv mõõteosa kindlalt nahaalusesse koesse. Samal ajal ei tohi mõõteosa jääda liiga pindmiselt ega jõuda liiga sügavale lihase lähedale. Mõlemal juhul võivad tekkida valu, ärritus ja ebaühtlasemad tulemused.

Eri tootjate sisestusnõelad võivad olla erineva pikkuse ja ehitusega, sest erinevad ka mõõteosad, sisestusmehhanismid ja -nurgad. Tootjad ei avalda siiski alati kõiki neid mõõte. Seetõttu ei saa ainult nõela pikkuse põhjal järeldada, et üks sensor on teisest parem või valusam.

Milliseid teisi kandmiskohti kasutatakse?

Olenevalt sensorist ja kasutaja vanusest võivad ametlikult lubatud olla ka kõht, reis või ülemine tuharapiirkond.

Kõhul on sageli piisavalt nahaalust kude ja sensorit on lihtne ise paigaldada. Samas võib see jääda püksivärvli alla või saada istudes, kummardades ja magades rohkem survet.

Reis võib mõne sensori puhul olla sama täpne kui õlavars, kuid seal mõjutavad seadet rohkem kõndimine, treening ja riiete hõõrdumine. Ühes füüsilise koormuse uuringus andis reis uuritud süsteemi puhul kõige kehvema tulemuse (Müller-Korbsch jt, 2022).

Ülemine tuharapiirkond võib olla praktiline eelkõige lastel, sest seal on sageli piisavalt nahaalust kude ja sensorit on raskem kogemata ära tõmmata. Koht peab olema siiski piisavalt kõrgel, et laps ei istuks otse sensorile.

Rindkere ja selga on samuti väikestes uuringutes katsetatud, kuid enamiku sensorite puhul ei ole need ametlikud kandmiskohad.

Miks üks tootja lubab ainult õlavart, teine mitu piirkonda?

Meditsiiniseadme tootja peab tõendama sensori ohutust ja täpsust igas piirkonnas, mida ta soovib ametliku kandmiskohana nimetada. Teise piirkonna lisamiseks ei piisa teadmisest, et sensor seal üldiselt töötab. Uuringud peavad näitama selle toimimist kogu kandmisaja jooksul, erinevatel glükoositasemetel ja vajaduse korral ka eri vanuserühmades.

Seetõttu ei tähenda „ainult õlavarrel kasutamiseks”, et sensor mujal kindlasti ei töötaks. See võib tähendada, et mujal saadi kehvemad tulemused, kuid ka seda, et teisi piirkondi pole selle mudeli puhul piisavalt uuritud või kasutusloa taotlusse lisatud.

Kasutaja jaoks on praktiline järeldus siiski lihtne: väljaspool kasutusjuhendis nimetatud piirkonda ei ole tootja sensori täpsust ja stabiilsust kinnitanud.

Kuhu täpselt sensor paigaldada?

Sensorit tuleks kasutada selles piirkonnas, mille tootja on konkreetse mudeli ja vanuserühma jaoks ette näinud. Õlavarrel vali pehmem koht, kus on piisavalt nahaalust kude, ning väldi:

• väga kõhna või lihaselist piirkonda;
• arme, sünnimärke, nahaärritust ja nahaaluseid paksendeid;
• kohta, millele magades toetutakse või mis hõõrdub vastu riideid;
• insuliini süstimis- või pumba infusioonikoha vahetut lähedust;
• täpselt sama paigalduspunkti korduvat kasutamist.

CareSens Airi sensori ja pumba infusioonikoha vahele tuleb jätta vähemalt 8 cm.

Õlavarre tagakülg ei ole anatoomiliselt maagiline mõõtmiskoht. Seal saavad lihtsalt hästi kokku piisav nahaalune kude, kandmismugavus, sensori kaitstus ja uuringutega kinnitatud täpsus. Just viimane on põhjus, miks tasub sensorit kanda seal, kus tootja on selle kasutamiseks ette näinud.